Miks ei mainita otsest sidet maagilise sümboolika ja Kolmanda Riigi rituaalide vahel? Nagu ütles Nürnbergi protsessil süüdistaja Airey Neave, et kuigi liitlaste kohtunikud olid vägagi teadlikud Kolmanda Riigi okultistlikust taustast, vaikisid nad tahtlikult. Küsimusele, miks see nii oli, tasuks vastust otsida.

Aga kui oleks läinud korda viia SS Reichsführer Nürnbergi tribunali ette? Mida oleks tal olnud öelda enda kaitseks? Et kõik toimunu oli olnud vastavuses ettemääratlusega, mille Führer ise ikka ja jälle välja oli kutsunud? Et nad olid olnud vaid kosmiliste jõudude tööriistad? Et asi oli selles, et nad tahtsid luua üliinimest? Et nad olid ühenduses salapäraste meistritega taaselustamaks kadunud Thule riiki? See poleks kõne allagi tulnud. Himmler oleks neist asjadest vaikinud, nagu olid neist asjust vaikinud kõik ülejäänud.

Või mõistis asja „iva“ hoopis arvatav laama Trebitsch-Lincoln, kes enne oma surma Shanghai ajalehe korrespondendile tunnistas: „Mitte Hitler, Stalin ega Roosevelt ei juhi praegust sõda, vaid käputäis Tiibetis elavaid või seal üles kasvatatud ja nüüd maailma erinevates osades resideeruvaid mehi. Me võime sõja peatada, aga nagu Jumal, kes laseb juhtuda halbadel asjadel, ei sekku me liiga vara. Kui aeg on küps, päästame me ühel päeval inimkonna katastroofist.“

Juba 1885. aastal avaldati Prantsusmaal krahv Arthur Gobineau „Inimrasside erinevused“, kelle arusaamist mööda on ainult valge rass võimeline loominguliseks tööks. Valge rassi sees aga olevat vähesegatud verega aarialasi ja germaanlasi, kes seetõttu kuuluvad eriti auväärsete ja täisväärtuslike inimeste hulka. Nende äärmuslikeks vastanditeks tuleb pidada kehaliselt degenereerunud ja vaimselt loomisvõimetuid semiite.

Üldiselt seisab suurte rahvajuhtide tarkus selles, et nad rahva tähelepanu ei killusta vaid alati ainult ühele vaenlasele keskendavad. /---/ Suure Juhi teeb geniaalseks see, et ta isegi üksteisega tülis olevaid vaenlasi ühe ja sama kategooria vaenlastena laseb paista kuna erinevate vaenlaste olemasolu tunnistamine võib kergesti nõrkadel ja ebakindlatel karakteritel tekitada kahtlusi iseenda õigsuses.

Aga juba 1912. aastal kirjutas Pariisi ajakiri „Revue internationale des Societes Secretes“: „Võib-olla saab ühel päeval selgeks kõrge müürlase Sacksi öeldu troonipärija, Austria ertshertsogi Franz Ferdinandi, kohta: „Ta on ebatavaline ja väljapaistev kuju, kahju, et on otsustatud, et teel troonile peab ta surema.“ Teatavasti nii ka läks. 1914. aasta juunis ja koos abikaasaga.

Alfred Rosenberg hoiatas: „Võib juhtuda, et see toob kaasa raskeid välispoliitilisi või majanduslikke tagasilööke, aga selle vastu peab meil valmis olema salajane preesterkond, kes ka ilma silmnähtava välise abita juhust kasutab, et suurt ideed parematesse aegadesse aidata.“

Täiesti avalikult ostsid Thule inimesed kommunistidelt relvi 60-70 marka tükk. Thule võitlusrühmlased segunesid punastega nii, et need müüsid neile kõike, mis ära tõsta andis alates püstolitest ja käsigranaatidest kuni raskerelvadeni välja. Thulelased teadsid seetõttu ka kõigist punaste aktsiooniplaanidest. Enamgi veel, nad isegi võitsid punaste hulgas uusi sõpru sellega, et nad nende ohtu sattunud revolutsionääre ohust teavitasid. Samal ajal saboteerisid nad terveid punaste autoparke viies need rivist välja.

Pärast Bronderi artiklit „Rahvuslikus Vaatlejas“ ostis Adolf Hitler isiklikult 1921. aastal 100 000 marga sularaha eest ära „Rahvusliku Vaatleja“, millesse ta vähemalt 80 000 marka veel sisse pidi maksma. Tegelikult paneb imestama, kust sai Hitler sel ajal raha, sest vähe sellest, et ta maksis 100 000 ajalehe eest, tema tasuda jäi ka 250 000 marka ajalehe võlgu.

Ilmselt oli Hitler 13. novembril Thule ruumides oma eksami sooritanud, sest pärast seda otsustasid „Thule Ordu“ juhtivad jõud valmistada Juht, Füürer, kes pidi looma Riigi.

Kuid Hitleri täielikul vabatahtlikult sunniviisilisel isoleerimisel sõpradest olid muud põhjused. Landsberg pakkus võimalust Hitlerile selgeks õpetada poliitiline 1x1 ja üksipulgi pähe tuupida Haushoferi õpetused. 7. juulil 1925. aastal laskis Hitler “Rahva Kulleris” teatada, et ta tõmbub igasugusest poliitilisest tegevusest tagasi ning „härra Hitler palub eriti oma endiseid pooldajaid teda Landsbergis mitte külastada kuna tal suure töökoormuse tõttu polevat võimalik neid vastu võtta“. Hitler kirjutavat nimelt mahukat raamatut ja pidavat vajalikuks end selle tarbeks kindlustada vaba ajaga.

Rauschning kirjutas: „Veel seitse aastat soovis ta Saksa suurriigi eest võidelda ja siis veel seitse aastat sellele kõige kõrgemale, uue usu loomisele pühendada, millega ta oma töö lõpule viia kavatses. See kõik ei sünni mitte mingi välise poliitilise korra pärast vaid uue usuõpetuse loomise nimel, mida inimkond juba ammu ootab.“

Adolf Hitler: „Mulle heidetakse ette, et ma ümbritsen end auahnete ja karjäärihimuliste elementidega. Kas ma peaksin ehitama oma riiki siis palveõdedega? Need mehed, kes pole auahned, hoidku minust parem eemale. Ainult neid, kes seovad oma isiklikku edukust üldise eduga nii, et nad on omavahel tihedas ühenduses, et neid lahutada ei saa, ainult neid saan ma usaldada! Inimesed, kes ainult räägivad patriotismist, on minu jaoks kahtlased. Ma ei hooli põrmugi kui nad mõnikord mõne väärtasja iseenda jaoks rabavad. Nad on sõdurid ja sõdureiks nad peavad jäämagi.“

„Seda maailma pole loonud meie, inimesed. Meie oleme vaid väikesed bakterid või batsillid sellel planeedil. Me võime selle seadused küll maha salata, aga me ei saa neid vältida. Me võime selle seaduseid mitte tunnistada, aga siis ei suuda me vältida selle tagajärgi, mis on mittetunnistamise paratamatu tulemus. Nimelt peame ise kui nõrgad hukkuma. /---/“

„Silmnähtavalt seisab inimkond mingi bioloogilise muutuse künnisel. Loodusteaduslikus mõttes on tegu mutatsiooniga ja eelmisel liigil tuleb oma elu nüüd hoopis viletsamates tingimustes jätkata. Kogu loomejõud keskendub nüüd uue inimese mängumaa avardamisele. Mõlemad vastaspooled aga hakkavad väga kiiresti arenema vastupidistes suundades. Üks osapool langeb alaminimeste seisusse, aga teine areneb kaugelt praegustest inimestest kõrgemaks. Ma nimetaksin neid Inim-Jumalateks ja massiloomadeks.“

Lossi põhjatorni krüpti keskel asub koht, mida ametlikult nimetatakse igavese tule asukohaks. Sel alusel on olnud midagi väga kuuma ja seda erinevatel tasemetel. Kuid nagu uuringud näitavad pole seal gaasi ega muid kütuseid põletatud – puuduvad tahma jäljed. Oletatakse, et tegu oli plasma või muu taolisega. Ka krüpti sisemise ringi põrand on kahjustatud, ilmselt järskude temperatuurimuutuste tõttu.

SS-is ei olnud kõik võrdsed. Hitler selgitas Rauschningile: „Küsimus polegi inimestevahelise ebavõrdsuse kaotamises, otse vastupidi, seda tuli suurendada ja seadusega nende piiride rikkumist takistada. /---/ Sellest ei tohiks lihtvõitleja teadagi.“

1945. aasta 1. mai õhtul oli hambaarst dr. Helmuth Kunzil Goebbelsi laste surma teemal juttu nii nende isa kui emaga. Ta tegi mõlemale ettepaneku viia lapsed Punase Risti hospidali. Joseph Goebbels ütles: “See on võimatu, nad on siiski Goebbelsi lapsed.”

Niisiis võime aastaarvu 1946 ja Teise maailmasõja lõppedes esile kerkinud uue euroopaliku korra ideed pidada selle alguseks, mida me täna hämmastamapaneva avameelsusega vabamüürlaste mõistega „ühine Euroopa kodu“ tähistame.

USAs oli peale Uustempli Orduga kirjavahetust pidava Ku-Klux-Klani hulk saksa-ameerika rühmasid, kes täiesti avalikult marssisid tänavail kandes natsionaalsotsialistide mundreid, haakriste ja muud sinna juurde kuuluvat sümboolikat. Hiinas oli Chiang Kai Shek organiseerinud salajase elitaarse fašistliku Sinisärklaste nimelise grupi ja entusiastlikult kuulutanud: „Fašism on see, mida Hiina täna vajab!“. Pantshen-Lama oli tiibetlikus Lhasas koguni Hitlerile kohasema nime leidnud: Hsi Talee, mis kohalikus keeles tähendas umbes sama, mis Dalai Lama ning saksa keeles oleks tõlkevaste „kõikehaarav“. Ja nagu selgus 1935. aastal „Strand Magazini“ novembrinumbrist, oli isegi Winston Churchill saksa Führerist vaimustatud.

1943. aastal oleks võinud sõja lõpetada. Pakkumised jõudsid küll Valgesse Majja, kuid neid ignoreeriti. Suurfinantsistide jaoks oli äärmiselt tähtis, et sõda kestaks kõige koledama lõpuni ja et võlad tõuseksid kõrgeimasse mõeldavasse punkti. Sellega saavutataks maapeal lõpuks see, mille poole suurfinantsistide helgemad pead olid juba pärast esimest läbimurret pürginud.

Kindlasti pole ainult juhus seegi, et 1945. aasta mõnede tähtsate aktide kaust on jäljetult kadunud, kuigi neil Kolmanda Reichi ja ametliku üldajalooga vaevalt midagi ühist oli. Nii on näiteks ka Illuminaatide Ordu mitme suurarhiivi aktikogudega, Müncheni salajase koduarhiivi ja Ülikooli arhiiviga. Kuigi kogu aeg on lausa hüsteeriliselt kinnitatud, et Illuminaatide Ordu tänapäeval enam mingit rolli ei mängi ja tegemist olevat tavaliste paranoiliste luuludega. Ainult et, kas tõesti oli 1945. aastal kellelgi vaid naljaviluks huvi ordupaberite omastamise vastu?

Seoses aga Kolmanda Reichi ja uue maailmakorraga pole meil tegemist mingi vandenõuliku tühja-tähjaga vaid vandenõuga, mis on võib-olla aastasadu järjekindlalt oma eesmärgi poole püüelnud ja mille juuri mitte mõne aasta tagusest ajast vaid vähemasti Rooma Riigi ajast tasub otsida. Inglise peaminister aastatel 1874 ja 1880 Viscont ja Lord Beaconsfield Benjamin D’Israeli ütles üle maailma ulatuva ja eriti salajas hoitud organisatsiooni kohta: „...maailma juhivad hoopis teistsugused tegelased kui arvavad need, kes ei näe kulissidetaguseid.“ Võib arvata, et see polnud öeldud suusoojaks.

Bruderschaft des Bankgeverbers taipas aga peatselt, et neil tuleb loobuda kullastandardist ja et nad võivad koos sellega ka oma määratu poliitilise ja majandusliku võimu kaotada. Seda juhul kui neil pole pakkuda alternatiivset lahendit. Matemaatikaülesanne kõlas järgmiselt: kuidas kõrvaldada ringlusest kuld nii, et ise ei peaks peale maksma? Kuidas lasta kullasüsteem kokku kukkuda nii, et ise kulda ära ei anna? Kuidas vabaneda kullastandardist ilma, et ise sellejuures võimu, mõjujõudu ega rikkust ei kaotaks? Kuidas saada enda kätte kogu kuld ja koos sellega lisaväärtusena kontroll rahvusvaheliste finantside ja rahvusvahelise poliitika üle?

Selle salaorganisatsiooni eesmärk oli tugeva antikommunistliku Pan-Danubia Konföderatsiooni loomine Balti, Musta, Egeuse, Joonia ja Aadria mere vahele, millele vihjab organisatsiooni nimigi. Vatikanile, kes Habsburgide riigi kadumisega oli kaotanud sõjalise kantsi protestantliku Preisi ja ortodoksliku Venemaa vahel, oli väga meeltmööda mõte, et kahe suurriigi vahele tekiks nn cordon sanitare ja ta toetas Intermariumi mitte ainult vagade palvetega.

Amsterdamis ilmus 1933. aastal kellegi Sidney Warburgi raamat „Natsionaalsotsialismi raha-allikad“ ( De geldbronnen van het nationaal-socialisme, 3 gesprekken met Hitler), milles lubati selgust tuua Hitleri rahastajate küsimuses.

„Juba fakt üksi, et mingit internatsionaalsete maksete keskpanka juhib Maailmasõja ajal mingi internatsionaalsetest liikmetest kokku pandud juhtide staap, on absoluutselt ebanormaalne. Et Ameerika president teeb oma igapäevaseid tehinguid läbi Prantsuse kindral-manageri, keda ilmselgelt rahaliselt toetab Saksamaad esindav kindral-manager, samal ajal kui kindralsekretär on itaallane ja teisi juhtivaid kohti täidavad mitmete teiste omavahel pidevas konfliktis olevate rahvaste esindajad /---/.“

Nii et sel ajal kui kangelaslik Raoul Wallenberg püüdis Ungaris juute gaasikambrist päästa, oli tema kallis sugulane Jakob üks tähtamatest natsipankuritest. Nothing personal!

Niipea kui sõda paistis hakkavat lõpule kalduma, tehti kõik selleks, et ameerika tööstuse ja raha-aristokraatia sidemed ja osalus Kolmanda Reichi ülesehituses ja Teise maailmasõja ettevalmistuses kinni mätsida ja hoolega jälgi segada. Hitleri Saksamaa mõlemad kaks suuremat tankitootjat olid suuremal või vähemal määral Ameerikale kuuluvad firmad – oli ju Opel 100% General Motorsi tütarfirma, mida omakorda kontrollis J. P. Morgan ja Ford AG oli loomulikult Detroidi Ford Motor Company omand. Nii oleks ju neil äsja saksa natsismist vabanenud inimestel võinud lõpuks hoopis ära kaduda vahe tegemise tunnetus hea ja halva vahel.

Näiteks nende „instruktsioone asevalitsejatele“. „Kui eesmärgid on saavutatud, siis pole tähtis, mille varjus need teostati, tähtis on vari ise, sest tegevus sõltub varjumisoskusest. Seetõttu peame me alati mõne teise ühiskondliku organisatsiooni nime taha varjuma. Momendil sobivad selleks kõige paremini vabamüürlased kuna terve maailm on juba harjunud, et ega neilt midagi head ei ole oodata. Ka haritud seltskonnana on nad väga hea mask, kelle seljataha on meil väga hea varjuda alamate klasside eest, kui meie kokkutulekud peaksid avalikuks tulema.“

Ükski ajaleht ega ajakiri nagu raamatki ei tohi ilmuda ilma meie eelkontrollita. Seda suunda rakendame me juba praegugi seeläbi, et kogu maailma uudised kokku korjatakse, läbi töötatakse ja siis mõningatele peatoimetajatele ja ametkondadele üle antakse /---/. Juba praegu on meil korda läinud ühiskonna mõttemaailma teatud määral valitseda sellega, et peaaegu kõik inimesed maailma sündmusi läbi roosade prillide näevad, mis meie neile ette oleme sättinud.

Küsimused Thule riigi nii nagu ka Hitleri ja Himmleri Kolmanda Reichi niiditõmbajate kohta juhatavad meid tagasi, nii ülemõistusekäiv kui see ka ei tundu, ristisõdade, templirüütlite ja rüütliordude juurde. Aga pole parata, kui meie suhtelises maailmas on küsimus eeskätt just ajas. Ja aeg on ajaloos seni kõige suhtelisem asi.

Karistuseks lasi keiser iga kümnenda leegionäri hukata, kuid sellele vaatamata jäid sõdurid endale kindlaks. Järgnes veresaun, kus legendi kohaselt hukati üle 6000 mehe, teiste seas Mauritius. Seega oli Mauritius üks varakristlikest märtritest. Haljala kirik on Eestis ainus, mis on pühendatud mustanahaliseks peetud pühale Mauritiusele, kelle austamise päev on 22. september. Ka Mustpeade Vennaskonna üks kaitsepühakuid on vennaskonnale nime andnud Mauritius.