Täna on parteinimekirjade alusel riigi kõrgeimasse esindusorganisse, Riigikogusse, kandideerijail mitteametlikud kohustused oma parteijuhtkonna ees. Sõltub ju üles näidatud lojaalsusest ja truualamlikkusest kandideerija koht valimisnimekirjas ning siit tulenev hilisem heaolu saadikuseisusega kaasnevaid hüvesid tarbides. Valimised parteinimekirjade järgi ei ole aga tegelikult valimised vaid pelgalt hääletamine – valiku, kes kandideerib ja kus ta nimekirjas asub, on teinud parteide juhtkonnad.

Eesti Riik on demokraatlik vabariik, mille üheks tunnuseks on esindusorganite valimine demokraatlike valimiste teel. Rahvas annab hääle isikutele, keda tahetakse näha elu juhtimas. Valitud saadikud esindavad rahvast ja rahvas on andnud neile õiguse enda nimel langetada riigile ja rahvale olulisi otsuseid. Seda nimetataksegi esindusdemokraatiaks.

Kriis Eesti majandusruumis kogub tuure. Iga päev kuuleme koondamistest ning pankade laenutingimuste karmistamisest. Väidetavalt on 2009. aasta lõpuks juba 100 000 töötut. Peaminister Andrus Ansip ei nimeta kujunevat olukorda sotsiaalseks katastroofiks, sest väidetavalt oli 2002. aastal samasugune majandusolukord.

Arvestades, et meie käes olev raha on ahelvõlg ja intresside tasumiseks ei olegi tegelikku raha ringlusesse lastud, tuleb tõdeda, et pole ühtki mõistuspärast mudelit, mis tagaks vaesuse likvideerimise ja kindlustaks kõikidele inimestele inimväärse elu. Kaasaegsed majandusteooriad ei kirjelda olukorda objektiivselt, sest nende autorite heaolu ja autoriteet on tagatud eelkõige liberaalse majandusmudeli ülistamise ning vigadelt tähelepanu eemalejuhtimisega. Vanasõna „Kelle leiba sööd, selle laulu laulad“ on leidnud endale selles kontekstis väga õige koha.

Inimese areng algab varakult. Lapse kodus ja koolis saadud teadmised on põhimõttekindla ja väärika kodaniku kujunemise eeldused. Vanemad, kes püüavad kujundada last vaid keeldude ja käskude abil, on juba eos määranud oma lapsele orjameelse elu. Lapsest kasvab keegi, kellel puudub omaalgatus- ja vastutusvõime, sest tema elu korraldanud vanemad näevad temas vaid savi, millest vormida tubli alluv. See ei tähenda, et lapsest ei või kasvada pealtnäha tubli ja korralik inimene. Loodetavasti kasvabki, aga ta pole endaga kaasa saanud võimet analüüsida toimuvat kasvõi võimalike isiklike kahtluste piires ja oma mõttekäikude tulemusel sünteesida enda jaoks uut tervikut.