1994. aasta 28. septembri esimestel hommikutundidel olevat sügistormi kõrged lained lahti murdnud Estonia vöörivisiiri. Küljest langedes vedas see valla autoteki rambi, mis oli teine mere sissetungimist takistav tõke. Merevesi tulvas kesktekile, laev kaldus tüürpoordi ega tõusnud enam püstasendisse. 35 minutiga vajus Estonia Läänemere põhja, viies kaasa umbes 850 inimest. 16 000-tonnine terve kerega parvlaev, mille Põhja-Euroopa kõrgeimad ametivõimud olid merekõlblikuks tunnistanud, uppus kiiremini kui Wilhelm Gustloff, mille kere olid kolm torpeedoplahvatust lõhki rebinud.
Kuidas saab see võimalik olla?

Varsti pärast parvlaeva uppumist moodustati katastroofi uurimiseks Rootsi, Eesti ja Soome esindajatest ühine laevahuku uurimiskomisjon Joint Accident Investigation Commission. 1997. aasta detsembris esitas JAIC lõppraporti, valitsuse ametliku selgituse, miks õnnetus oli juhtunud.

Keegi ei mäletanud, et ülemistelt tekkidelt oleks suurel hulgal vett mööda treppe alla voolanud. Kust see vesi siis tuli? De Kat otsustas augu teooria proovile panna. Kolmandal korral sisestas ta andmed, nagu oleks parvlaeva vöörivärav lahti (seega autotekil 10m2 suurune avaus) ja peale selle tüürpoordi vööripoolses osa laevakeres nullteki kohal allpool veeliini 2m2 suurune auk. Seda “topeltavause” simulatsiooni kontrolliti kolmes kontekstis. Alati läks arvutiga simuleeritud parvlaev Estonia põhja. Iga kord uppus parvlaev peaaegu täpselt sama kiiresti ja just nõnda, nagu ellujäänud olid kirjeldanud. Kõigil puhkudel tunnistas arvutitarkvara, et Estonia võis nii kiiresti uppuda ainult siis, kui selle keres oli auk.

Tõestada ei saanud midagi. Rootsi transpordiministeeriumi esindajal Catrin Tidströmil, keda volitati vastama Estonia uppumise asjus esitatavatele küsimustele, polnud aimugi, mitu korda oli vrakile laskutud. Kui juba mõni päev pärast laevahukku saadeti laevale mereväe salastatud sukeldumismissioon, siis mida need tuukrid seal tegid, et sellest peab vaikima?

Betoonkatte plaani arendamine jätkus. Rootsi valitsus sõlmis 45 miljoni USA dollari suuruse lepingu konsortsiumiga Nordic Marine Contractors, kuhu kuulusid Norra Jebseni grupp ja Hollandi merepäästefirma Smit Tak. Rootsi ametivõimude tellimusel taheti vraki ümber puistata 25 000 tonni killustikku, millest pidi saama hiiglasliku kolmekümne sentimeetri paksuse betoonsarkofaagi alus. 65 000 ruutmeetrit merepõhja vraki ümber pidi kaetama tekstiili-, kivi-, killustiku- ja liivakihiga.

Kommunismi kokkuvarisemisele järgnes tsentraliseeritud riigi tormiline lagunemine. Lõid lõkkele etnilised pinged. Kerkis esile teravate konfliktidega piirkondi ja puhkes ka relvastatud vastasseise. Venemaa leidis, et teda ümbritsevad vaenulikud väikejõud. Moskva arvates püüdsid separatistid lagundada ka Venemaad ennast. Jugoslaavias ja Afganistanis märatsesid julmad kodusõjad. Kolm aastat varem oli lõppenud esimene Lahesõda, mistõttu läbi Venemaa valgus põgenike vool, kes püüdsid pääseda Läände. Venemaa nõrk keskvõim soodustas korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevust, mis valgus üle selle avatud piiride.

1993. aastal võttis USA erivägede erukolonel Aleksander Einseln vastu Eesti presidendi Lennart Meri ettepaneku tulla Eesti kaitseväe juhatajaks. Tema ülesanne oli kujundada kõlbeliselt rikutud ja halva distsipliiniga Nõukogude sõjaväe asemele demokraatlikule riigile kohane väike kaitsearmee. USA kodanik Aleksander Einseln sündis Eestis ja põgenes lapsena 1944. aastal, kui Eestisse tungisid nõukogude väed. Tema naasmisel viibis Eestis veel tuhandeid Vene sõjaväelasi. Einseln hakkas rahulikult tegutsema, et okupatsioon lõpeks; ta moodustas Balti riikide rahukaitsepataljoni BALTBAT, millest sai NATO-sse pääsemise astmelaud.

1994. aasta sügisel ja talvel vaevas Clintoni Valget Maja endisest Nõukogude Liidust väljaveetavate tuumamaterjalide luupainaja. Iraani ja Põhja-Korea esindajad olid käinud endise Nõukogude Liidu baasides relvi luuramas. Washingtonis toimunud ülimalt salastatud kohtumistel tõstatati lausa mõeldamatu probleem: kui Balti riikide hõreda piiri kaudu liigub radioaktiivseid materjale, siis järelikult võivad kriminaalsed elemendid näpata Venemaa viletsalt kaitstud varudest ka tuumapommi.

Hiina ostis neli Kilo-klassi diiselallveelaeva. Ka Tðiili, India, Alþeeria, Põhja-Korea ja Pakistan soetasid endale 1990. aastatel Venemaalt Kilo-klassi elektrodiisel-allveelaevu. 1994. aasta jaanuaris sai teatavaks, et Venemaa oli sõlminud Põhja-Koreaga kümne Golf II-klassi allveelaeva müügilepingu. Osa neist pärines oletatavasti Vladivostoki sõjasadamatest, ehkki nende asukohta ei avaldatud. 1994. aastal edenes allveelaevade müümine täie hooga. Kaheksa aastaga kahanes Venemaa allveelaevastik 186-lt laevalt 99-le.

Allveelaevad on kõige haavatavamad pinnale tõusmisel. Parem, kui meri oleks siis klaar. Sukeldunud Prantsuse tuumaallveelaev Rubis tõusis periskoobisügavusele ja tabas naftatankerit Lyria, rebides selle keresse viiemeetrise augu. Lyria kapten arvas, et mingi ujuv vrakk oli märkamatuks jäänud, ja jätkas teekonda sihtsadamasse, aimamatagi, millega oli kokku põrganud. Hiljem tunnistas Prantsuse merevägi juhtunu üles, süüdistades õnnetuses hüdrolokaatorisignaalide halba levi.

Otsekohe võttis Rootsi parvlaeva Estonia huku uurimise juhtimise täielikult üle ning domineeris JAIC’is, kuni viimane kolm aastat hiljem ametlikult laiali saadeti.

Aga sakslastest uurijad nägid pettust. Nemad kahtlustasid, et rootslased ja soomlased olid leidnud 1. või 2. oktoobril visiiri kuskilt vraki vööri lähedalt, “kuid otsustasid seda varjata nagu ka vraki tegelikku asukohta ning jätkata visiiri otsimist. Eestlased saadeti otsima ida poole (kus visiiri tegelikult kunagi polnud), aga soomlased koos Rootsi miinijahtimise ekspertide ja laevadega toimetasid midagi vraki ümber.”

Rootsi 12 allveelaevast seisid neli logiraamatute järgi otsustades kolm päeva, 27.-29. septembrini 1994, sadamas. Ülejäänud kaheksast laevast on kuue logiraamatuid põhimõtteliselt võimalik kontrollida. Rootsi mereväe pressiataðee teatel on kahe allveelaeva – Södermanlandi ja Östergotlandi –1994. aasta teise poole logiraamatud tänapäeval endist viisi salastatud.

Kolm eri riikide sõltumatut laborit leidsid, et parvlaevalt pärit metalliproovid viitavad tõenäolisele plahvatusele. Ainult üks Saksa valitsuse alluvuses olev laboratoorium, mis ei analüüsinudki laevalt toodud metalli, arvas vastupidist. Väide, et riikliku labori üks negatiivne järeldus muudab kolm analüüsi tühiseks, oleks kõrk, ülemäära lihtsustatud lähenemisviis, igatahes ei anna see toimiku sulgemiseks põhjust. Aga andis ometi.

”Olen täiesti veendunud, et kogu selle aja, aastail 1990 kuni 1996, rippus Venemaa kohal segadusteaja, kodusõja vari. Paljud venelased uskusid täielikus meeleheites, et kõik osutab selles suunas: uus sõjaväeline riigipööre, hunta, Venemaa lagunemine paljudeks väikesteks riikideks – lühidalt, oli oodata verevalamist nagu Jugoslaavias… See oli kohutav väljavaade. Ja ometi võimalik…” Boriss Jeltsini mõtteavaldus memuaaride kolmandas köites “Kesköised päevikud”.

1994. aasta veebruaris leiti parvlaeva Estonia autotekilt konteinerist 64 lämbumisohus olevat Iraagist pärit kurdi põgenikku, kes pääsesid eluga ainult seetõttu, et vahimadrus kuulis neid vastu autokülgi taguvat. Veelgi jubedam saatus langes osaks neile rohkem kui sajale Iraagi kurdi põgenikule, kes olid suletud Estonia pardal olnud veokisse, mis 28. septembril koos laevaga põhja läks. Kui nad üle sõidukite kukerpallitanud autos teadvusele jäid, siis ilmselt tunti, kuidas soolane vesi uksepragude vahelt aeglaselt nendeni kerkis.

Paldiski baasi kaks demonteeritud reaktorit ning varem mainitud Tðernobõli reaktor ja Norra meres uppunud Vene tuumaallveelaev Komsomolets kaeti kõik täiesti veenval praktilisel põhjusel betoonsarkofaagiga: kardeti radiatsioonileket. Rootsi jõudis kiiresti samasugusele järeldusele: ka parvlaev, mille pardal oli rohkesti turiste, ärimehi, üliõpilasi ja pensionäre, tuleb matta betooni alla.

“27. septembril Tallinnast lahkunud Estonia oli merekõlblik ja täielikult mehitatud. Ei võimud ega klassifikatsiooniühing täheldanud mingeid silmahakkavaid tegematajätmisi. Mitmed instantsid tunnistasid, et laeva hooldamine oli heal tasemel.”

Sakslased järeldasid: “… on täiesti ilmne, et Sjöfartsverketi [Rootsi Veeteede Ameti] inspektorite arvates polnud Estonia merekõlblik”.

Einseln polnud mitte lihtsalt sobiv sihtmärk kompraga kiusamiseks; kedagi paremat poleks osatud soovidagi.

Vandenõuteooriaid pärsib avatus. 1987. aastal Põhjamerel uppunud parvlaeva Herald of Free Enterprise vrakk ja hukkunute surnukehad tõsteti üles. Midagi ei salastatud. Korraldati avalik uurimine ja kohtuprotsess, tuvastati vastutajad ning õiglus võidutses. Praegu ei kuuluta isegi kõige kindlamalt vandenõusse uskunud hääled, nagu oleks Heraldi õnnetuse uurimisel midagi olulist selgusetuks jäänud.

Kurski
katastroofi järel esialgu vääriti käitunud Putin teatas peagi
perekondadele, et surnukehade pinnaletoomiseks tehakse kõik
mis võimalik. Ja täitis oma lubaduse

50 kuni 80 meetri sügavune ðelfinõlv, millel Estonia lamab, asub mere “väga vaese tsooni” piiril, kuhu bakterikolooniaid ei teki. Nende jaoks lihtsalt ei piisa hapnikku. “Seal saavad elada ainult anaeroobsed bakterid,” ütles Alenius.

Tagasihoidlikud aktsioonid võivad põhjustada mõne pöördelise sündmuse, mis toob kaasa reeglite äkilise ja ulatusliku muutmise – ning seab õnnetuse sootuks teistsugusesse raamistikku. Ent seni peitub mootorlaeva Estonia tõde endistviisi valitsustevahelises mustas augus. Rootsi Kuningriigil lasub tülikas kohustus lahendada üks kõige rängemaid Nõukogude Liidu kokkuvarisemisega seotud vaidlusküsimusi: Mis juhtus Läänemerel 28. septembril 1994?

Pole kunagi tõestatud, nagu olnuks autoteki ramp lahti, seda ainult väideti. Tuukrid leidsid, et ramp oli kinni ja ainult pisut – vähem kui meetri võrra – pakpoordipoolses ülaservas paokil. Et vrakk lamab peaaegu kummuli, väitis JAIC, nagu oleks raskusjõud rambi kinni tagasi vajutanud.

1945. aastal märkas Nõukogude allveelaev Gustloffi ja laskis selle pihta kolm torpeedot. Laevakere purunes, Gustloff vajus 40 kraadi tüürpoordi poole kaldu ja läks tunni ajaga põhja. Gustloffi uppumine rõhutab rabavat laevahukkude ajaloo mittetundmist. Lõpparuande uskumine tähendaks selles tõendite või selgituste puudumise kiuste tunnistamist, et Estonia oli esimene merekõlblik laev ajaloos, mis uppus kiiremini kui kolme torpeedoga purustatud laev. Tõesti imepärane sündmus.

Ent see leping unustati peaaegu otsekohe ja Venemaa ei saanud Eestilt Nõukogude rublasid tagasi. Veidi hiljem astus Vähi Metsniku ja Eesti Panga presidendi Siim Kallase tehtud “äri” tõttu ametist tagasi. Metsniku lähedaseks nõuandjaks sai Tiit Pruuli. 1992. aasta detsembris saatis Pruuli Riga Airlines’i lennukiga An-26 esimese rublalasti “diplomaatilise laadungina” teele.